5-6.augustil 2005 toimus Erna Retke kõrval ka tsiviilinimestele mõeldud Erna matk, millest võttis juba teist aastat osa klubi Majandusmagister võistkond.

Eelmisel aastal oli võistkond sunnitud katkestama paduvihmadest põhjustatud üliraske maastiku ja sellest tulenevate jalahädade tõttu. Sellest hoolimata oli soov ka sel aastal osaleda. Seekord siis keskmise raja asemel jõukohasemal kergel rajal. Esimesel aastal osalemine oli andnud rühmale hindamatul hulgal kogemusi, mistõttu oli rühma varustus otstarbekas ja napp.

Eeltööna tegi igaüks individuaalselt trenni – kes käis regulaarselt jooksmas, kes jalutamas. Samuti uuriti hoolega eelmise aasta kaarte ning selle aasta stardipaika, millest võis teha mitmeid oletusi raja kohta. Üks oletustest pidas ka paika – rada oli suures osas kruusa- või pinnaseteedel.

5.augusti hommikul kell 05:30 jõudsid rühmaliikmed pärale stardipaika Piibe maanteel Soodla veehoidla juures. Järgnes starti registreerimine ning stardikohtunikud kontrollisid ka rühmaliikmete teadmisi kaardi kasutamisel ja asukohtade määramisel. Samuti kontrolliti üle varustus.

Kell 07:40 startis vihma eest keepide alla varjunud Majandusmagister ning tõdes kaarti vaadates kohe, et rada on ääretult lihtne, kuna enamik käimist toimub teedel. Samuti tõdeti, et eelmise aasta kaarte kasutada ei saa, kuna tookordne rada läbis teist piirkonda. Teekond esimesse kontrollpunkti (6,4km) edenes kiiresti ja lõbusalt, kuna kõik viitsisid veel lobiseda ja vihm lakkas kah.

Kell 09:00 asuti täitma esimest ülesannet (õnge komplekteerimine) kontrollpunktis. Nagu alati, ei saa alguses asi vedama ja nii kuluski õnge kokkupanekuks ja puuduolevate osade meisterdamiseks üle nelja minuti, mistõttu saime maksimumpunktide asemel 6 punkti 10-st. Selle teadmisega asusime teise punkti poole teele. Taaskord mööda teid, kuid nüüd oli vahemaa punktide vahel 10,2 km.

Kell 11:12 saabuti teise kontrollpunkti, kus ülesanne seisnes veefiltri valmistamises, mis muudaks sogase ja lehkava kraavivee Eviani maitseliseks tervistavaks joogiks. Vaatasime ringi ning koostasime metsa all olevatest materjalidest suurepärase filtri. Kogusime küll 8 punkti, kuna ei näinud piisavalt vaeva filtrikihtide paksusega ehk siis vajalike materjalide otsimisega. Olgu siinkohal toodud ka professionaalselt tehtud filtri saladus, mille eest oleks võinud maksimumpunktid saada. See koosnenuks plastpudelisse asetatud samblast, sellele asetatud puusöest, neile pandud teisest samblatekist ja seejärel liivast-kruusast. Sellise filtri abil on võimalik muuta eelpoolnimetatud kraavivesi äravahetamiseni sarnaseks poes müüdava kalli pudeliveega. Olgu võrdluseks toodud, et meie vett ei tahtnud nuusutada isegi mitte kontrollpunktis luusinud koer, küll aga tundis ta huvi meie seljakottide vastu ning vaatas meid küsiv-paluval pilgul nagu tahaks teada, et mis võileivad meie rühmal sel aastal kaasa on tehtud. Nagu aimates kutsa plaane, eemaldusime kontrollpunktist pärast ülesande täitmist metsavahele ning võtsime samblal istet. Meist möödus selsamal hetkel konkureeriv võistkond, kes meie eest esimeses punktis teist teed mööda plagama pani. Maha heitnult võtsime lahti oma jalanõud ning leivakotid ja paralleelselt jalgade teraapiaga toimetasime ka vatsa tervendamisega. Mõni, kes veel väga väsinud ei olnud, kasutas olemasolevaid jõuvarusid selleks, et keskendunult niisama lesida. Nii möödus tunnike ja varem meist möödunud rühm ilmus uuesti meie juurde – nii, nagu me arvasime, olid nad valesti läinud ja sellega raisanud terve tunni.

Kell 13:50 jõuame esimest korda mitte teid kasutades kolmandasse kontrollpunkti (vahemaa 6,5 km). Ülesanne on kummaline – kastis vedelevad segamini mingid purgid, mille kaaned on värvitud ja kaanele mingi täht soditud. Needsamad purgid peame rivistama põllule sellises järjekorras, et kõrvuti oleksid samad värvid ja et tähtedest moodustuks ühe puu nimi ladina ja eesti keeles. Rühma akadeemilist taipu ning moodsaid info-kommunikatsioonitehnoloogiat kasutades jõuame õige vastuseni, milleks on KADAKAS. Kahjuks ei saa ka seekord me kulunud aja tõttu maksimumpunkte, vaid lahkume 9 punkti võrra rikkamana.

Kell 16:00 oleme marssinud eelmisest punktist 8,9 km kaugusel karjääris asuvasse kontrollpunkti, kus ootab meid noorte mändide alla nööridest koostatud takistusriba. Nöörid on veetud risti-rästi maadligi ja pisut kõrgemalegi ning nende all tuleb meil roomata, nende vahel turnida ja neid mitte haarates läbida. Seekord jäävad meil maksimumpunktid saamata seetõttu, et rühma nõrgimaks lüliks on mehed, kes roomamisetapil pea liiga vara üles tõstsid. 9 punkti jäävad meile ka peale seda, kui me oleme püüdnud kohtunikke ära rääkida ja neile kingitusi pakkuda. Kohtunikud lohutavad meid sellega, et küll me järgmises saame oma maksimumpunktid kah kätte (ja neil oli tuline õigus). Meie ei lasknud tujul langeda, vaid langesime ise taas mätta peale, et puhata ja ravida. Kuna seljakottide raskus andis juba turjal tunda, siis panime osa toiduvarusid seljakotist suu kaudu kõhtu. Nii kui olime oma leivakotid lahti harutanud, olid platsis rajal vastutegevust läbi viivad Scoutspataljoni mehed, kes kavala jutuga meie (meile polnud vastutegevust ette nähtud) tähelepanu tahtsid hajutada ja meie võileivad ära võtta. Vastasime neile samuti jutuhooga ning nii see vestlus kujuneski. Saime neilt teada, kuidas vastutegevus hiinlasi metsas taga ajab ja kuidas kõige parem on väsinud Erna retkes osalejaid taga ajada. Samuti andsid Scoutspataljoni võitlejad ja parameedikud meile lahkesti nõu jalgade eest hoolitsemises ning täitsid meie kuivanud veepudelid. Lõpuks võtsime ühelt võitlejalt „skalbiks“ Scoutspataljoni käiseembleemi, milleks tuli loovutada oma Erna matka embleem.

Kell 18:35, olles läbinud punktidevahelise 6 km, jõudsime heinamaale, kus ootas meid viies ülesanne – seljakoti valmistamine. Ilmselt olid eelmise KP kohtunikud sellesse KP-sse telefonogrammi edastanud ning meie seljakott oligi maksimumpunkte väärt (oli korrektselt tugevate kinnitustega ning ei andnud järele ka siis, kui kohtunik sellesse kaks kaheliitrist veepudelit raskuseks pani ja sellega reipal sammul heinamaa peal edasi-tagasi silkas). Meie tegime kohtunikele märkuse aga selle kohta, et määrustikus oli kirjas 2x1,5 liitrine veepudel, kuid kohtunikud kasutasid 2x2 liitrist. Seepeale kohtunikud vaid muigasid ning kasutasid oma ülimuslikku positsiooni asja mitte arutlusele võtmiseks. Ega see meid heidutanudki ning panime oma vabrikus valmistatud seljakottidega kuuenda kontrollpunkti poole leekima. Jalgadele tuli nüüd valu anda 4,4 km kestel.

Kell 20:15 saime kuuenda ülesande – teha tulerauda kasutades tuli. Ülesanne loetakse sooritatuks hetkel, kui tuli on põletanud läbi kahe maase torgatud kepi vahelise nööri. Meie rühm organiseerus sektsioonidesse ning kui tulejumal „René“ oli tuleraua töökorda seadnud, olid teised ühe silmapilguga suutnud kokku tassida piisava hunniku kuiva tuletoidet. Polnud mul vaja teha muud, kui tulepulgalt rauaga sädet rapsida ja kokkukantud kõrred ja pulgad praksusid valusa leegiga põlema. Ka siia KP-sse olid kohtunikud helistanud ning käskinud meile maksimumpunktid anda, sest 10 punkti me kiire tegutsemise eest tõepoolest ka saime. Nüüd oli järele jäänud veel vaid 9,5 km ööbimiskohani.

Kell 22:45 saabusime pimeduse varjus „majutusasutusse“, mis asus otse heinamaa peal. Majutusasutus oli kena koha peal, pihlaka all. Seesama pihlakas oleks meid kõrvetava päikese eest kaitsnud, kuid kuna öösel oli päikese kõrvetav mõju asendunud hoopis ööjahedusega (sooja oli 9 kraadi), tuli Tarmo mõttele, et mis see pihlakas siin ikka niisama seisab – las ravib meie jalgu. Ja nii korjaski ta peotäie lehti, millega omi jalgu ravima asus. „Majutusasutus“ ise oli mitmete mugavustega. Hoolimata sellest, et majutuskohal polnud ei aknaid ega uksi, ei katust ega põrandat, seintest rääkimata, oli seal korralik võssa „peidetud“ peldik (eesti kirjakeeles: kuivkäimla) ja küttesüsteem. Küte töötas käsitsijuhtimisel puuküttel – see tähendab, et kaikaid tuli lõkkesse visata, kui jahedaks läks ja kui liiga soe oli, siis … no liiga soe küll ei hakanud, mistõttu me lõkke jahutavat töörežiimi ei saanudki takseerida. Magamisasemed sättisime oma küttesüsteemi äärde ning asusime koos teistega uudishimulikult seda lõket vaatama, nagu tulnuks sellest Baar, Buss, Naistevahetus või mõni muu huvitav reality-show. Sellise improviseeritud „teleri“ ees said magusat und nautida vaid mõned matkajad ning needki vaid mõnikümmend minutit, sest jalad juba sügelesid, et edasi liikuda.

Kell 03:45 olles oma „voodiriided“ kokku pakkinud ja „pidžaama“ kotti toppinud, panime jalad saabastesse ning asusime lambivalgel teele järgmise kontrollpunkti suunas, kuhu oli vaid 5,5 km.

Kell 05:00 tervitas meid koos koidukumaga ka värskendav metsajahedus, mis ilmselt oleks meile veelgi paremini meeldinud, kui meil nii külm poleks olnud. Aga külmast ei küsinud keegi ja tuli asuda täitma viimast ülesannet kontrollpunktis – takistusriba läbimine kinniseotud silmadega. Juba takistusriba mõnede meetrite järel sai meile selgeks, miks seda punkti mudaauguks nimetati. Riided olid mudamülkasse sulpsatades peaaegu kubemeni mudast märjad ning edasi sai liikuda vaid endale pidevalt muda tervendavast mõjust muinasjutte ette kujutades. Takistused jätkusid mudas sellega, et üsna vee ja hommikuse udu piiri lähedale oli seatud põiki kaigas, mille alt tuli läbi pugeda. Kohe sai selgeks, miks meil paluti mobiiltelefonid maha jätta või veekindlalt pakkida. Saime kuidagi selle 25 meetri pikkuse raja läbitud ning olime selle raja leiutaja peale maruvihased, sest olime seni suutnud oma riietel hoolikalt viigid sees hoida ja neid mitte ära kortsutada ega määrida, kuid veel enne lõppu sülitati meie korraarmastusele. Kohtunikud olid meie pahameelt ette aimates kavalad ja nii teatati meile alles finišis, et me teenisime mudatakistuste eest 0 punkti. Seega tegime oma riided mustaks täiesti ilma mingit kasu saamata. Niisiis see investeering läks meil laukasse. Ühest küljest oli see mudaauk muidugi positiivne – enam ei olnud me dilemma ees, kas valida finišisse jõudmiseks 2,3 km läbi soise ja kastest märja padriku või 5 km mööda kruusateed.

Kell 06:00 jõudsime finišisse, märjad, värisevad, jalgadele ettevaatlikult toetuvad, kelle kõnnak meenutab nagu orangutane. Kuid me olime õnnelikumad kui ei kunagi varem. Seda õnne suurendas ka meie saavutatud 4.koht, mida jagasime võistkonnaga, kellele oleme tänulikud rajal pakutud mõnusa teekaaslaseks olemise, õige teeotsa juhatamise ja meie filmilindile jäädvustamise eest! Nii meie kui ka nemad teenisid 52 punkti.

Järgmisel aastal osaleme päris kindlasti jälle, sest muda maitse ununes vist ikka liiga kiiresti ja millegipärast on jalad pärast matka valusad vaid siis, kui need maha panna. 

Klubi Majandusmagister võistkond oli koosseisus:
Maret Klaas, Marit Kasesalu, Danel Taur, Tarmo Koppel, René Arvola