1.-3. juulil 2005. a. toimusid klubi MM V suvemängud Kirikumäel, Vastseliina vallas. Suvemängude teemaks oli ’Kordusõppused’. Ürituse eesmärgiks oli ühendada klubi liikmeid veelgi ühtsemaks tiimiks läbi erinevate meeskonnamängude.

Esimesed lipnikud, kaptenid, kolonelid ja kindralid saabusid maaväe staapi juba reedel kella 17 paiku. Kõik sõdurid jagati auastmest ja perekonna seisust olenemata erinevatesse pataljonidesse: Üksik-jalaväepataljon, Sidepataljon, Suurtükiväegrupp, Õhutõrjedivision, Keskpataljon, Tagalakeskus.

Ürituse parimaks eineks tunnistati reedeõhtune eine nimega ’Vozmi ložku ja tule sööma pelmentšikuid!’, mida jagus isegi laupäeva ööseks... Ürituse lõpuni jäi saladuseks, kust need pelmeenid sinna said.

Õhtu naelaks kujunes tutvumismäng, kus selgitati välja klubi liikme nimi ning tema sissetulek. Selle mängu tulemusena saime teada, kes saab palka kohukestes, kes on kodune ja kes elab töötu abirahast.

Hilised õhtu- ja varajased hommikutunnid möödusid lõkke ääres rindelaule lauldes.

Põhipäeva alguse on romaaniks muutnud klubiliige Ermo Eero: „Erakordselt ilus ilm on ikka täna!“, ütles Erki laupäeva hommikul.

Särtsakalt hüppas ta sooja teki alt välja ja tegi paar kiiret võimlemisharjutust, selleks, et harjumatult kõval asemel kangeks jäänud vägilase keha käima saada.

„Mida sa kurivaim trambid siin südaöösel“ kostis kämpingu pimedamast nurgast tusast porinat. Viivuks valgustas läidetud tikutuli habemesse kasvanud ja joomisest pundunud eemaletõukavat lõusta, mis kohe ka jälle pimedusse kadus ning edasi võis nurgas lesijat aimata ainult hõõguva sigaretiotsa ja sumiseva kärbseparve järgi.

„Missa pakskoer põõnad siin!“ hõikas Erki optimistlikult, ise samal ajal erepunaseid ujukaid oma niuete ümber sikutades ja kogu atribuutikat hoolikamalt peites.

„Aja nüüd oma tagumik maast lahti ja mine hambaid pesema – peagi on algamas meie kaasmagistrantide poolt armastatav spordivõistlus, millisele on võimalik ka reaalajas internetis aadressil http\\:magister.ee panuseid teha! Ja ära unusta, mida Sa eile Dairele lõkke ääres lubasid, peale seda, kui sa olid ennast oimetuks joonud, kõrbenud pelmeenidest endale kaelakee meisterdanud ja lubanud jalgrattaga tagurpidi Riiga sõita, selleks, et protesteerida pop-laulja Laima Vaikule vähese populaarsuse üle vene keelt kõneleva rahvastiku seas Lätis!“

„Oh sa ruuduline saatan! Mida ma eile veel tegin?“ küsis murelik Ermo, kellele tundus, et justkui nagu hakkaks midagi meenuma.

Erki, kes oli selleks ajaks oma punased lycra ujukad sündsalt jalga saanud, ohkas sügavalt, heitis etteheitva pilgu toanurka, vangutas pead ja oma ruugeid rinnakarvu korralikult patsi punudes tegi halastamatu, aga tõese ülevaate sellest, kuidas Ermo pimeduses laagriplatsile jõudis, sissejuhatuseks jõi ära kolm õlut ja ühe pooliku ploomi nalivka, mille Tõnu Toompark hooletult oli laua nurgale jätnud, ropendas pool tundi ebatsensuursete sõnadega, siunates maapõhja kohalike omavalitsuste reformi ja poliitilist kriisi Lähis-Idas ja kõigest sellest natuke jokki jäädes, hakkas Maiduga arutama oma kesiseid võimalusi sisustada askeetlikuid kämpinguid seestpoolt poolpornograafiliste illustratsioonidega, millised kujutavad eluolu 19. sajandi lõpus Bulgaaria nunnakloostris enne telefoni leiutamist. Mingi valemiga oli Ermol õnnestunud neid illustratsioone terve rulli jagu Vastseliina kohaliku kõrtsmiku käest kassipoja vastu vahetada ja muidugi oli vaja nüüd leida nendele ka mingi praktiline rakendus.

„Oh häda küll, kas tõesti jõudsin ma kõiki neid asju korda saata ?! Mis ma veel tegin?“ küsis Ermo, läites värisevate kätega juba kolmandat sigaretti.

„Ja nagu Sul oleks sellest veel vähe olnud,“ jätkas manitsedes Erki „pidid Sa ilmtingimata rinna kummi ajama ja praalima hakkama, kui tänasele triatlonile otsiti vetelpäästjaid, kes vabatahtlikult turvaksid järvel toimuvaid ujumise etappe, kusjuures vetelpäästja pidi 25 kilomeetri kaugusest järvest ise paadi näppama ning seljas kohale tooma. Oh Sind kurjavaimu alkohoolikut küll! Kus Su mõtlemine siis on, kui seda kõige rohkem vaja võiks minna?! Ja ütle mulle kallis mees, mispärast oli Sul veel vaja mind endaga kaasa kutsuda, kuigi samas, ega ei ole mul midagi selle vastu, et paadist jälgida seda, kuidas magistratuuri sitkemad kuldpruuniks päevitunud kehad ennast jahedatesse lainetesse heidavad ja oma võimsate õlgadega laineid lõigates, silmapiiril terendava päikeseketta poole ujuvad, vahest veest välja hüpates ja õrnalt „Alleeeaaaaaaa“ lauldes“, leebus Erki.

Tasasel sammul suundus ta pimedasse nurka haiglase pohmeluse käes vappuva keha juurde, silitas palavikulist otsaesist ning niisutas ettevaatlikult Jägermeistriga lõhki kuivanud januseid huuli.

„Tule nüüd kullakene, tõuse ülesse ja katsume minema hakata, sest  meid juba oodatakse“ sosistas Erki Ermole tasahilju kõrva ning justkui sellest jõudu saanud, tõusiski Ermo püsti, nõjatudes Erki toekale õlavarrele.”

Neile, kes arvavad, et sissejuhatuses on Ermost tehtud joodik ja Erkist paha inimene lisame Ermo kommentaari selgituseks: „Sissejuhatus on tehtud, võttes aluseks reaalsed inimesed ja nende isiklikud omadused (Ermo elus muserdunud alkohoolik ja Erki noor ning edukas inimene, kes saab oma eluga suurepäraselt hakkama). Moodustub must- valge paar, kus üks äärmus tasakaalustab teist ning tulemuseks on nooruslik akadeemilisus, milline on ka meie klubi edasiviiv ideoloogia ja ei halvenda meie mainet kuidagi (kui siis natukene).”

Ametlik suvemängude avamine sai alguse maaväe rivistusega 2. juuli keskpäeval, kus kõik pataljonid (k.a Kaitseliidu Akadeemilise Maleva pataljon) lipnik Palli poolt üles rivistati. Pärast pataljoni komandöride raporteerimist kohaloleku kohta heiskas klubi juht Tarmo Koppel klubi lipu ning andis üle aukülalisele dekaan professor Enn Listrale klubi särgi seljanumbriga 1. Seejärel andis klubi MM maavägi vande ning lipnik Pall kuulutas kordusõppused avatuks.

Kordusõppuste esimeseks füüsiliseks katsumuseks sai takistusriba läbimine. Takistusriba individuaalvõistlusest võttis osa 11 meest ja 2 naist. Kuna sõjaline kord käsib igal sõduril oma füüsilist võimekust näidata, toimus seekord ka takistusriba läbimine segavõistkondadega ehk igat ala sooritas erinev sõdur. Takistusriba raja pikkuseks sai 100 m ujumist, 6,6 km ratast ning 2 km jooksu.

Ujumise distants sai alguse Kirikumäe järve sillalt. Võistlejaid turvas päästepaat koos päästemeeskonnaga, millesse kuulusid Ermo ja Erki.

Päästja Erki Aamer kommentaar: ”Kui me Ermoga päästepaadi juurde jõudsime, oli võistlus juba algamas. Jõudes ümberpöörde koha ehk poini, nägime juba esimest potentsiaalset uppujat. Aga oh pettumust, see oli hoopis Mait, kes oli otsustanud ise poi juurde tulla ja veenduda, et kõik ikka õiges kohas tagasipöörde sooritavad.

Ja siis algas võistlus (muidugist enne seda olime jõudnud peaaegu tervele järvele tiiru peale teha, kuna aerutaja (ehk Ermo) tegeles rohkem Gin'i pudeli valvamise kui aerutamisega ja tuul oli tugev). Esimesed vapramad olid juba 50 meetrit ujunud ja poile tiiru peale teinud kui viimased alles aralt vett puudutasid. "Pinnaltpäästjana" oli pidev valvelolek nagu Baywatchis paadilt vette hüppamiseks (a ma ei jõudnud selgusele kas nagu David Hasselhoff või hoopis Pamela Anderson).

Aga võistlusest. Miskid imelikud mehed nagu Henri Toompere, Danel Taur ja Toomas Teesaar ning Rene Arvola puhkisid vees nagu kaatriga edasi ja olid suhteliselt kerge vaevaga finishis. Seevastu aga näiteks Margit Alep ja Tauno Vare olid otsustanud pühapäevasporti teha ja igaks juhuks vees mitte rabeleda - tasa sõuad, kaugele jõuad!

Kuna aga meil olid mõõdikud ees ja need nõudsid kahe inimese päästmist, siis asusime kahe viimase seas hoogsat kihutustööd tegema ja neid enda paati nõudma. Margit andis lausa kolm korda teada, et ta kohe tahab tulla. Tauno kruiisis aga rahulikult lõpuni ilma meile tähelepanu pööramata. Lõpuks aga tuli poivalvur Mait Margitile kõrvale ja läks ka veidi mööda. Vat siis tekkis ka Margitile elu sisse (vist tahtis Maitu "kätte saada") ja nii ta ise ka Maidu järel kaldale ujus. Sellega oli meie päev kurvalt lõppenud. Plaan täitmata ja tulemuspalka ei miskit.

Ja kuna me oma tööga hakkama ei saanud, siis otsustas peakorraldaja edasises võistluses meie teeneid mitte kasutada.”

Edasi läbisid võistlejad 6,6 km rattateed, mis koosnes u 500m kruusatee tõusust ja 600m kruusateest, u 1100m metsarajast ja ühest tõusust. Rattaringe läbiti kokku 3.

Rattakohtunik Daire Heinla: ”Turvasin rattaraja kõige keerulisemat kohta, et juhuslikult mõni kehvem orienteeruja rajalt kõrvale ei kalduks. Rattarada möödus järve äärde ehitatud puhkeplatsist, kus terava tagasipöördega üle käbide ja kändude kruusateele suunduti. Esimesed võistlejad saabusid juba üsna pea. Priit, kes oli segameeskond MÕMM rattasõitja võttis kurvi üsna kiirelt, järgnesid talle Henri, Toomas, Rene ja teised. Kohtunikud Relika, Heret ja Daire olid puhkeplatsil olevale kiigele asetanud veekruusid möödujate janu kustutamise tarvis. Esimesed ringid möödusid ilma, et võistlejad oleksid janu kustutanud, kuna konkurents oli ülitihe. Kolmandal ringil ei pidanud Rene vastu ja lonksas plekkkruusi tühjaks, Ivar leppis kruusitäie veega oma higisele kehale.”

Jooksurada viis mööda Kirikujärve põhjapoolsest küljest üle kitsa purde metsa vahele, raja teisel poolel tuli ületada mõned kergemad takistused nagu mahalangenud puud, üle raja kulgevad ämblikuvõrgud, kuuseokste alused. Jooksurada poolitas mahalangenud puul hiigelsuuri sääski ja parme peletav kohtunik Tõnu, iga võistleja fikseeriti pärast kohtuniku puudutust.

Jooksukohtunik Tõnu Toompark kommentaar: „Jooksukohtuniku auväärt ametit ei maksa kadestada. Läbi kitsa metsaraja jooksudistantsi lõppu minnes sai aeg veedetud käbidest ja muust käepäerasest metsamaterjalist täiendavaid suunaviitu valmistades. Ega neid vaja just ei olnud, aga muud targemat polnud ka teha.

Esimene ülesanne oli aga kohalik külamees, kes oma vanat Mosset remontis, raja pealt eemale toimetada. Külamees pidi küll kohe-kohe Mossele eluvaimu sisse saama, kui kohe tungraud alt vedas.

Raja tagumises punktis jooksjaid fikseerides, et keegi kogemata liiga vara tagasiteele ei keeraks, igav ei hakanud. Enamus ajast kulus särgiga vehklemiseks, et parme, sääski ja muid mutukaid peletada.

Korra jõudsid va vereimejad mind juba peaaegu kõhuli keerata ja käed selja taha väänata, kui esimeste jooksjate vali  kabjamüdin nad eemale peletas. See mu elu päästiski.

Miskit muud jooksu vahepunktis ei toimunud. Välja arvatud muidugi see, et teadmata põhjustel jäi üks katkestanud sportlane tulemata ning teda oodates loovutasin verekeskuse asemel metsaelajate jaoks täiendava liitrikese punast elumahla.”

Seekordse takistusriba läbimine oli läbi aegade kärarikkaim. Igat võistlejat fännas tema pataljon ehk fännklaab – lehvitades loosungeid, puhudes pasunaid ja vilesid, plekikolinat tehti pottide-pannide-kulpidega. Külaelanikud, kes harjumuspäraselt vaikse Kirikujärve äärde ujuma olid tulnud, seda teha ei saanud, vaid jälgisid suure huviga võistluse kulgu.

Peale rammusat sõdurieinet koguneti lipniku märguande peale pataljonidesse. Algas maastikumäng, mille läbiviiateks olid Kaitseliidu Akadeemilise Maleva liikmed eesotsas juhi Indrek Kuusikuga.

Maastikumängu kommenteerivad klubiliikmed Elen Mitt (italic) ja Rene Arvola (italic underline): Maastikumäng oli kahtlemata üks kordusõppuse parimaid palu. Ma ei tea, kas kõigil meeskondadega nii vedas, aga side(me)pataljonil juhtus küll selline seltskond, kellega nii mõnelegi luurele veel läheks! Head seltskonda ja veel paremat rada (kogupikkus ca 10km) tuleb kiita ka Suurtükiväelastel, kes rajal Sidepataljoniga tahes-tahtmata sidet olid sunnitud pidama. Ja nagu eliitväeosadele kohane, oli ka siin kord Side peal ja Suurtükk all või Side all ja Suurtükk peal.

Esimesena saadeti lahingusse Suurtükivägi, kes ilmselt pidi tegema suurtükitule ettevalmistust, kuid mida sa seal valmistad, kui kohe sideisikud kannule saadeti. Nii läks kogu meie suurtükituli tegelt metsa. Esimese punkti leidsime vaevata üles, isegi enne Arvola suurtükipataljoni. Aga suurtükiväelased vudisid kohe varsti meist mööda, sest langesime metsmaasikate lõksu (tekkis lausa kuri kahtlus, et need olid öösel sinna kaitseliitlaste poolt istutanud puhtalt meie kiusatusse viimiseks).

Alguses tundus matk liiga lihtne: esimesed pataljonid trampisid tee sisse ja teistel tuli lihtsalt mööda tallatud kitserada vantsida. Aga see esialgne labasuse tunne haihtus niipea, kui kolmanda punkti kandis võsas ära eksisime (aga siiski kolonel Arvola pataljonist möödusime). Seesama Arvola tegi nimetatud hetkel juba ei-tea-mitmenda valearvestuse ning suunas oma ”tule” taaskord mitukümmend meetrit sihtmärgist mööda (seekord mitte võssa, vaid võsast eemale). Õnneks tekkis sidepataljonis kommunikatsioonihäire (vist oli keegi tõlgendanud morset valesti) ning suurtükid asusid jooksusammule, et sidepataljoni esinaisest, Elenist ohutusse kaugusesse sibada. Ent Eleni hingeldamine ja ähkimine kostis suurtükipataljoni omadele kukla tagant kuni noaviseteni. Siis kui peale noaviskeid omadega igas mõttes rappa läksime, unustasid kõik sõnad ”igav” ja ”labane”. Hiljem oli kuulda, et soo ajas kõik pataljonid segadusse ja kuivaks eriti palju jalgu sel pärastlõunal ei jäänud.

Aa, eriti meeldis mulle see koht, kui olime kusagil lootusetus soomülkas ja veendunud, et tegu Blairi nõiametsega, kus igasugune ”eksit” puudub, kui korraga teatas Ermo Eero (kes polnud seni kaarti üldse vaadanud!), et suure teeni on kakssada kakskümmend meetrit. Tuli välja, et tal oli GPS taskus ja vana muheles kõik see aeg meie üle. Sai andeks! Erinevalt Sideisikutest ei läinud Suurtükiväelastel nii hõlpsalt, sest olles kõrini tolmusest teest, otsustati läbi kammida kogu etteantud sohu joonistatud kvadraat (200m x 200m), milles pidi olema teadmata hulk kontrollpunkte. Karastunud suurtükiväe naised ja mehed sumasid soos nagu konnad, kuid peale ühe kohe-leitud-punkti ei õnnestunud enam midagi leida. Alles siis, kui olime tiiruga jõudnud tagasi juba-leitud-punkti juurde, märkasime kõrvalpuude küljes nelja märki. Seekord oli siis rajainseneril olnud huumorisoont rohkem kui mürsu jagu ning kahurvägi oli haneks veetud.

Üldiselt me ikka jalutasime ja nautisime kaunist loodust, aga vaid siis, kui suurtükipataljon välja ilmus, tegime tempot ja seitsmenda punkti võtsime lausa jooksu pealt. Et Eleni sõnad tõena välja paistaksid, tuleb mainida, et see jooks, mis punkti võtmiseks tehti, oli esialgu ikka väga vales suunas tehtud, kuid eks meiegi panime siin algul mööda, ent tänu tugevale taktikale suutsime raputada sidemed lõplikult maha. Taktika ise seisnes selles, et mõlemad rühmad olid saatnud punkti võtma vaid kaks isikkoosseisu liiget. Ülejäänud sideisikud jäid metsaserva omasid ootama, kuid Kahurvägi saatis omad kokkulepitud kohta, mis andis sidepataljoni ees paarisajameetrise edumaa. Nagu eespool öeldud, siis soos läks sidepataljon üle nn kiirkirjale, mis tähendas, et võeti üles vaid mõned kontrollpunktid ning ülejäänud jäid metsa alles.

Kummaline oli see, et kaheksakilomeetrise matka jooksul ei hakanud keegi vinguma: ei siis, kui vihma kallas, ei siis, kui oma säravvalgete tossudega soomülkaid testisime. Tuleb vaid meelde, et Edvard Rootamm kurtis, et pole kuu aja jooksul nii palju kõndinud kui sel matkal. Aga see ei kõlanud ka eriti ving-ving. Ja naiste triatloni võitja Krista Tarum ei kaevanud üldse, et auring kuidagi liiga pikaks oleks veninud.. Meie side(me)pataljoni väejuht Priit Pappel hoidis muidugi tempot kavalalt üleval ka sellega, et üheksandas punktis lubas ViruValge lahti korkida. Meest sõnast! Umbes samad meeleolud valitsesid ka Suurtükiväes, kuid olude sunnil oli Suurtükivägi vee asemel õlut kaasa võtnud, ent janu kustutamiseks ja inspiratsiooni allikaks sobis seegi.

Igatahes lõpuks olime nii profid orienteerujad, et kõvakattega teid pidi enam liigelda ei viitsinud – ikka kompa välja, suund ette ja vasak! vasak! otse üle kivide, kändude, läbi võsa ja vilja punkti B. Finišisse jõudsime esimesena, aga tempokusel oli ka oma hind – päris kõiki punkte me üles ei leidnud. Erinevalt suurtükiväelastest. Suurtükivägi pidi tõepoolest oma soos kulutatud aega (mis tuli maksta selleks, et kõik punktid üles leida) tagasi tegema ning selleks läbiti kaks viimast kontrollpunkti jooksusammul olenemata sellest, et joosta tuli padrikus, heinamaal ja seejärel kruusateel. Ent finišisse jõudes olime me vähemalt sama kindlad oma võidus kui mõni minut varem kohale jõudnud Sidepataljon – ja meil oli õigus!”

Kella 19 paiku olid väsinud kuid õnnelikud sõdurid jällegi pataljonis tagasi. Nagu sõjaväes käinutele teada, on sellest kellast alates sõduri elu rahulikum. Kes soovis küpsetas kahuriliha, kes tahtis kümbles saunas ja ujus tiigis. Elu sauna ümber oli vilgas - max 10 inimest mahutava leililava ja puhkeruumi olid vallutanud u 30 sõdurit, terrassil esitasid oma uut sumo tantsukava Ermo ja Paavo.

Äkitselt keset rahulikku keskööd lendasid taevasse värvilised raketid. Suits ja vile täitis kogu territooriumi. Vaenlane oli varastanud pataljonide lipud, need metsa peitnud. Iga pataljon pidi oma au eest seisma ning suurima väärtuse, lipu, päästma. Lipud olid mineeritud, miinid tuli teha kahjutuks. Esimesed kaks pataljoni said auhindadeks peale kahjutuks tehtud miinide (mis valdavalt koosnesid tuliveest ja hapukurgist) marineeritud seentega täidetud purgid.

Laupäeva õhtu lõpetuseks tõi kuulipildur Vasja alias DJ Marco välja oma uued lindid. Tegemist oli erakordse muusikavalikuga! Erinevates keeltes esitatud sõdurilaulude saatel tantsiti varajaste hommikutundideni.

Pühapäev algas eskursiooniga Kuperjanovi pataljoni, kohta kus suur osa klubi liikmeid oma jalga kunagi tõstnud ei ole (v.a Ermo, Toomas, Guido ja veel vähesed).

Klubiliige Indrek Pällo kommentaar: ”Nagu majandusmagistritele ikka kohane, kui on läbitud raske praktika (loe: lahingu) osa, on aeg heita pilk ka teooriale. Niisiis need vaprad kordusõppuslased, kes polnud lahingus langenud ja kelles veel elujõudu alles, seadsid sammud Kuperjanovi pataljoni. Igalühel oli oma salasoov Kuperjanovi valveputkast (mis meenutas ehituse tõttu suurema koera kuuti) mööda astudes – tüdrukutel silmad särasid, sest tahtsid näha kompusid sõdurpoisse vahelduseks räsitud kordusõppuslastele ning poistel oli mõttes ainult see, kus saaks pauku teha ja tehnikat näha. Ermo silmad särasid sõjaväeosas suisa nii, et ta oli sunnitud teiste magistrite silmade kaitseks tumendatud klaasidega prille kandma. Paraku polnud sõdurpoisse sõjaväeosas ning tehnikat ka ei näinud, kuid sellele vaatamata said kõik oma küsimuste kogupaugu anda ohvitser (nime ja auastet ei mäleta) pihta, kes osavalt vastutuld andes püüdis kõigi teadmistejanu kustutada. Kuigi Tagala Tõnu oli edukalt kordusõppused läbinud arvas ta, et tema peab loobuma sõjaväkke astumast, kuna ta ei soovi jagada voodit teiste ajateenijatega. Kõigi huulilt võis lugeda küsimust, kas sinna jäigi järjekordse Eestile kuulsust toova ohvitseri karjäär. Lõpetuseks vaadati veel üle ajateenijate eluolu: saun, pesemisruum, õppeklassid, spordisaalid, söökla. Tarmo Koppeli lõppsõnad panid kordusõppustele punkti ning majandusmagistrid lasid väsinult, kuid rahulolevalt eelmise õhtu tuhinas söömata jäänud torti hea maitsata.”

Lõpu kommentaari annab külaline Terje Homutov: ”Üritus oli väga hästi organiseeritud (BRAVO!!!!), tegevust oli piisavalt (samas mitte liiga palju) ja kuna ma olen ka ise sõjaväeteema fänn, siis sobis see mulle väga hästi!!!

Kui ka alguses kahtlesin, et kas tasub tulla (kedagi eriti ei tundnud), siis tagantjärele vaadates ei olnudki see kuigi oluline.

Meeldis, et rahvas jaotati gruppidesse, ühise tegevuse käigus oli lihtsam suhelda ja üksteist tundma õppida.

Arvan, et võõrana on lihtsam seltskonda sulanduda, kui juba esimesest õhtust peale kaasa lüüa. Ja nii toredat ja rõõmsameelset rahvast annab ikka otsida!!!”

Klubi MajandusMagister V Suvemängudel osales kokku üle kaheksakümne majandusmagistrandi ja –magistri ning külalise. Aukülaliseks oli dekaan professor Enn Listra. Kordusõppused viis läbi lipnik Heino Pall ning maastikumängu korraldajateks olid Kaitseliidu Akadeemilise Maleva liikmed eesotsas Indrek Kuusikuga.

Suurimad tänud suvemängude korralduskomiteele, kuhu kuulusid peakorraldaja Daire Heinla, finantsjuht Erki Aamer, toitlustusjuht Margot Nael, spordi- ja lisaseadmete varustajad Rain Urbsalu ja Urmo, IT spetsialist Guido Grünberg, sõdurilaulikumeister Elen Mitt, eskursiooni juht Ermo Eero, infovahendaja Tõnu Toompark, administratiivjuht Jana Saarkoppel, abilised Anne-Mai Kaarma, Rene Arvola, Monika Pooman, Margit Alep, Tarmo Koppel.

Suurimad tänud suvemängude sponsoritele – Saku (karastavad joogid), Balbiino (pelmeenid, kohukesed), Leibur (leiva- ja saiatooted), Tallinna Piimatööstus (jogurt, hapukoor, dipikastmed, Largo mahlad), Rõngu Mahl (moos, morss), Esva (laupäevane lõunasöök), Statoil (auhinnad), K-Rauta (grillsüsi, auhinnad) ning TTÜ ja TTÜ Majandusteaduskond.

Daire Heinla

Klubi MM Suvemängud 2005 peakorraldaja