"Teise päeva" pommi lõhkas noor ja andekas äsja esimese klassi lõpetanud Mario Arvola, kes võitis tõkkejooksu nii pika puuga, et see tegi nii mõnegi konkurendi kadedaks. Pisut oli siin abi ka sellest, et talle olid rajale paigutatud tema mõõtu tõkked ning peakohtunik keelas tal üle 60m joosta. Vanad mehed pidid aga liduma ja keksima 110cm tõkkeid 110m distantsil.

Kui kettaheide oli kulgenud ilma suuremate ohvriteta, siis teivashüpe pakkus ka seekord palju just pealtvaatajatele. Hüppestiile oli sama palju kui võistlejaid ning pealtvaatajad polnud kommentaaridega kitsid. Seda suurem oli aga sportlaste rõõm, kui kaasvõistlejad edukatele sooritustele südamest kaasa elasid. Eks kümnevõistluses ole konkurentide vahel ju eriti soojad suhted ning sooja päikese paistel soojenesid need veelgi, mistõttu ka odaviskes keegi pihta ei saanud.

Viimase ala - 1500m jooksu stardis olid joonele kogunenud mehed täis sellist indu, et, nagu hiljem saunas pajatati, oleks enamik mehi jooksnud parema meelega hoopis 5000m. Loomulikult aeti konkurentidele pada selle kohta, kui väsinud ja tüdinud keegi on, kuid jooksu esimestel meetritel oli juba selge, et keegi polnud staadionile seenele tulnud ning olgugi, et kell oli alles viis ja päike kõrgel, tahtsid kõik kähku "teise päeva" ära lõpetada. Ja paari minuti pärast oligi jooks tehtud. Ka võitja oli selleks ajaks finišisse jõudnud. Kõigi vandenõuteoreetikute toetuseks võitis seekord Tauno Vare, kelle võitu toetas ilmselt ka ülihea võistluste korraldus, mida tunnustas iga osalenud võistleja.

Pärast medalitseremooniat mindi sauna ja räägiti sellest, kui palju oleks keegi saavutanud siis, kui poleks olnud ... või kui oleks ...

Järgmisel aastal lubasid paljud varasemast pisut rohkem harjutada. Saab näha!

Võistlev reporter,

René Arvola