Videod   |   Eelinfod

Esimesed Tali(olümpia)mängud Eestis

REPORTAAŽ  23-25.01.2004

Kes oleks võinud arvata, et Eestist saab juba niipea üks riikidest, kes korraldab Tali(olümpia)mänge. Samas miks ka mitte, kogemus ju iseenesest on olemas. Mitmeid kordi on korraldatud maailmakarikaetappe. Maailmameistrivõistluste läbiviimine on küll vahele jäänud, kuid saab ka ilma selle kogemuseta hakkama.

Niisiis leidsidki esimesed Tali(olümpia)mängud Eestis aset 23-25. jaanuar 2004 Kurgjärve spordibaasis.

Esimesed osalejad ning nende määrdemeeskonnad saabusid juba olümpiakülasse reedele, et ennast korralikult võistlusteks ettevalmistada ja järgmiseks päevaks valmis panna. Kuidas siis näeb välja sportlaste ettevalmistus järgmiseks võistluspäevaks? Iseenesest on see väga lihtne: õhtune kelgutamine, lõõgastav saun, paar rahustavat SAKU õlut. Peab siiski tõdema, et mitte kõigi sportlaste jaoks ei kujunenud see väikene ettevalmistus programm kõige õnnelikumaks ning nii mõnigi pingutas oma ettevalmistavate tegevustega veidi üle, mis muidugi tähendas järgmisel päeval medalikohast ilma jäämistJ

Kuna järgmisel päeval siiski oluline võitluspäev pidi algama, siis suunduti küllaltki ruttu magama ja ennast välja puhkama. Seda muidugi eelkõige selleks, et juba varakult üleval olla ning tormata suuski määrima ja testima.

Tali(olümpia)mängude avatseremoonia leidis aset järgmisel päeva lõuna paiku. Peeti kõnesid, tervitati kõikide kontinentide esindajaid (Euroopast-Venemaa; Aasiast-Jaapan; Põhja-Ameerikast-USA; Lõuna-Ameerikast-Brasiilia; Aafrikast-Egiptus), toodi olümpiatuli, heisati olümpialipp, anti sportlaste ja kohtunike vanded ning lõpuks kuulutati Tali(olümpia)mängud avatuks.

Esimene võistlusala, millega võistluspäeva alustati oli suusameistri välja selgitamine. Loomulikult olid rajal ka meie lootused Andrus ja Jaak. Kuid seekord tuli neil alla vanduda tugevamatele esindajatele Anti Antonile ning Siim Taelale Brasiiliast. Ei tulnud ka kolmas koht Eestisse vaid läks samuti Brasiiliasse. Nagu meie mehed Andrus ja Jaak hiljem sõitu kommenteerisid oli rada nende jaoks seekord siiski liiga raske ning ega määregi kõige parem olnud. Naiste arvestuse nagu ikka saavutas esikoha venelanna Annika Altraja, kellele meie Kiku pidi seekord kuldmedali loovutama. Ning nagu meie Kiku hiljem tõdes: “Annika on hetkel naiste arvestuses kõikidest üle, sinna pole midagi teha!”

„Spordihullude“ nimel kommenteeris Henri Toompere võistlust järgmiselt:

 Võistlusi on kahte liiki:

·        ühed, kus naudid kogu võistluse kulgu ja tugevdad oma tervist - just nagu treenideski

·        ja teised, mille puhul ülim rahulolu saabub võistluse lõppedes ehk kus võistlejad sõna otseses mõttes karastuvad.

Seekordne võistlus kuulus teise liigi alla.

Majandusmagistrandide suusameistri selgitamine toimus seekord tõesti aukartustäratavalt raskel rajal, kuid osavõtt võistlusest oli rekordiline. Sellest võib omakorda järeldada, et järjest enam magistrande tegeleb spordiga ja hoolib oma tervisest ning ei pea vananedes oma nutikusega teenitud varandust tablettide peale kulutama.

Nii mõnegi võistleja meelest ei saanud seekordset suusavõistlust suusatamiseks nimetada, vaid pigem ronimiseks. Pidevad tõuse võttes oli aeg-ajalt kuulda ka vägisõnu (ma ei hakka siin eriti kedagi välja tooma, aga võistleja nr. 4 lastetuba on küll olematu), kuid enamik võistlejaid-magistrande võtsid tõuse naerusui. Märkimisväärne on ka fakt, et silmates kaamerat, muutusid nii mõnedki magistrandid ülemeelikult rõõmsaks ja hakkasid tegema ilusamaid ja kiiremaid liigutusi.

Esikoha pärast meeste arvestuses heitlesid, nagu ka eelmisel aastal, kaks meest – Anti Anton ja Siim Tael. Vastupidiselt eelmisele aastale jäi seekord jäi peale Anti, Siim teine ja Sanka kolmas. Anti oli nii rõõmus, et lubas sel aastal lausa spordikappa rünnata, nii et, Tauno, sel aastal läheb veel raskemaks. Naiste arvestuses võitis oodatult Annika Altraja, teine Merlin Müür ja kolmas Elen Mitt.

Loodetavasti süveneb sporditegemise pisik järjest rohkematesse magistrandidesse ja tänased pealtvaatajad raja ääres on juba enda tervise eest hoolt kandvad võistlejad järgmistel tiitlivõistlustel. Ning loodetavasti võtavad „warrior’id suusarajalt“ osa ka teistest klubi tiitlivõistlustest.

Kuid ega sellega päev veel lõppenud. Edasi selgitati välja parimad sportlased slaalomis, uisutamises, bobisõidus, laskesuusatamises ning suusahüpetes. Meie oma lootusi, kellele kaasa elada kahjuks enam järgnevates võistlusalades ei olnud, kuid sellele vaatamata oli päev põnev ning sündmusterikas ning sportlastele kaasaelajaid raja ääres rohkelt.  

Pingelise päeva lõpust ei puudunud ka autasustamistseremoonia, et riputada kaela säravad medalid tublimatele ning et tänada kõiki osavõtjaid. Riikide arvestuses viis kõige rohkem seekord medaleid koju Brasiilia (päris uskumatu kas poleJ). Järgnesid Egiptus, Venemaa, Jaapan ja USA.

Ning edasi võiski alustada pärast pikka ja rasket võitluspäeva õhtuprogrammiga teemal “Kuidas sportlane lõõgastub?” Mis siis täpsemalt sisaldas endas juba: mõõdukat ja lõdvestavat võimlemist pinges lihastele, virgutavat viktoriini ajule, mõningaid tuju tõstvaid mänge ning tantsu ja laulmist hommikuni.

Seda millal see pikk ja väsitav päev lõpuks lõppes ning viimane osaleja magama läks ei tea vist keegi.

Järgmisel päeval oli siiski märgata, et eelnev võistluspäev oli meie ridasid veidi hõrendanud. Kuid tugevamad olid siiski alles ning valmis väikest hommikvõimlemist tegema. Peale seda leidsid paljud eksootiliste riikide esindajad, et on viimane aeg veel tutvuda kaunite paikadega ning kohalike vaatamisväärsustega Eestimaal, sest kes teab millal tuleb taas aeg kui Eesti jälle Tali(olümpia)mänge korraldab.

Lõpetuseks veel Egiptuse esindajate (kahe neegri e. Musta Mandri Meeste e. Paavo "Ahzule" Ala & Üllar "Khuzhmizsh" Koemets) unustamatud memuaarid esimestest Tali(olümpia)mängudest Eestis:

Et kõik ausalt ära rääkida, peame meie, Musta Mandri Mehed, alustama sellest päevast, mil meie neegripapa meile Valgest Inimesest ja tema naljakatest tegudest rääkis.  Aga jätame nüüd selle pika ja õpetliku jutu vahele, sest millegipärast on meile eraldatud tähemärkide arv alati piiratud (kõik vist teavad, kui palju Must Mees rääkida suudab, rohkem kui mõelda igatahes ;-).

Kõik edasine on sulatõsi ja toimus maru kiiresti.  Meid pandi alguses kaameli, siis eesli, siis hobuse ja lõpuks kolme suurte tiibadega „linnu“ peale, mis viis meid hirmkülma Valge Inimese külasse Kurgjärve (külanimed on teil ka naljakad, meil kodus on ikka normaalsed nagu Atšcha, Hhuaaa, Qwerty või Zaszszsi).  Alguses oli meil kohutavalt külm, sest me olime ju kodumaiselt riides (loe: riietamata)!  Siis palusime aga oma suur juhti Wazaabit, kes meile suurepärased kostüümid saatis, mis meid Valge Inimesega kohe võrdseks tegi (no mitte kõiges…).

Olles suure vaevaga tõmmanud selga esivanemate saadetud head õnne toovad suusakostüümid, jõudsime väikese hilinemisega, kuid siiski õigeks ajaks olümpiamängude avamisele. Välja astudes pidi see tohutu külm hinge matma, kuid olles tarbinud meie suure juhi ja manatarga kaasaantud ergutavat jooki “Wirruwalgee” hakkas kohe palju-palju parem. Mõtetes mõlkumas kodumaine mõnus liivarand ja soe kliima asusime vapralt lippu kandes meie maa esindajate esiridadesse, üldse mitte imestades selle üle, miks karud talveund magavad.

Siis läks trall lahti. Valged inimesed on ikka naljakad küll - panevad oma valgete jalgade otsa mingid kummalised pikendused, võtavad kepid kätte ja püüavad siis kiiresti edasi liikuda.  Katsu sa sedasi emaelevandi või tigeda tiigri eest ära joosta ja puu otsa ronida! 

Kaua aga ei lastud meil rahulikult olla ja ringi uidata, vaid pandi tööle. Pidime  vannet andma, asju tassima, suusatajate aega võtma, asju tassima, sportlastele järgi jooksma ja juua pakkuma, asju tassima, lumelauaga sõitjatel kõrval jooksma ja toetama, asju tassima, teisi kelguga sõidutama, asju tassima,  slaalomisõitjate aega võtma ja asju tassima. Samas polnud hullu, meie jaoks oli see ikkagi kui puhkus. Kõige selle kõrval oli meil siiski piisavalt aega, et avaldada austust meie suurele juhile Wazaabile, tantsida sõjatantsu ja tunda ennast koos valgete inimestega, ka naisinimestega, mõnusalt.

Kuna meie küla on vaene ja neil polnud niipalju raha, et meid saata nädalaid varem kohapeale aklimatiseeruma (nagu kindlasti paljusid teisi konkurente!) ja lumeoludega harjuma, siis väsitav päev ja suur ajavahe võtsid oma ning eeskujulike neegritena läksime u. kella seitsme ajal magama, et pool kolm hommikul värsketena üles tõusta ja taas tantsima ja „Neegrit“ mängima hakata (Valge Mehe jaoks on selle mängu nimi vist „Koer“).

Kõige selle lõpuks ei tohi kindlasti unustada meie sponsoreid Banananat, Kokopungot, meie neegrimammat ja kõiki lahkeid külaelanike, kes olid valmis loobuma pea kogu küla kullavarudest, et meil osutuks võimalikuks esindada neid esimestel taliolümpiamängudel. Vaatamata mittevõidule osutus meie külastus ülimalt kasulikuks ning me viisime endaga kaasa tohutu hulga meeldivaid kogemusi ja mälestusi.

Eire Endrekson

Maret Klaas

MM Talimängud 2004 peakorraldajad

Võistluste peakohtunik

Üllar Koemets

JÄRGMINE LEHT

       © Majandusmagister  |  Kontakt  |  Sisukaart  |  in English