Muda, muda ja veelkord muda.

 

Einoh, täitsa hullud! Üks korralik ristiinimene NII küll ei tee.... Oleks vist öelnud minu vanaema, kui tema silmad midagi sellist nägema oleks pidanud.

 

Tjah mis seal salata sellist mudarallit pole veel enne nähtud. Lõpmatuna näivad vihmad olid teinud oma töö ja muutnud metsaalused kurjakuulutavalt pehmeks. Aga tõelisi rattaekstremiste ei häiri miski! Nii olid oma rataste-jopede-ja-muu-kolaga end Rakverre asutanud Henri, Kadi, TarmoK, TarmoN, Margot ja Tauno, lisaks veel kohapealsed toetajad Mareti ja Marguse näol.

 

Täpsuse huvides tuleb kohe ära märkida et Rakvere maratonirajal on juba varasematest aastatest "tõelise hardcore" kurjakuulutav maine /vt. eelmist Rakvere maratoni/

Esimesed märgid sellest mis ees ootab saabusid juba stardikoridoris, kui keset stardirodu suur auk laiutas. Suur porilomp, mis muu, oli ka oma igati teenitud koha sisse võtnud. Kui esimestel meetritel veel nii mõnigi püüdis oma ilusaid välismaa rattariideid kuidagi puhtana hoida, siis millalgi saabus tõe hetk, "ah põrgut, siin ei päästa enam miski" ja edasi läks tee juba täiega kõigist porilompidest otse läbi. On keegi proovinud jalgrattaga uisutada? Igatahes nüüd ma seda juba natukene oskan. See, et tõusudel tagaratas mitte pidada ei taha on veel väike asi, aga no kui bike kurivaim libiseb ka siledal maal ja seda MÕLEMA rattaga, no siis on nalja piisavalt. Muide tuleb välja, et ka jalgrattal on täiesti võimalik kurve külglibisemisega läbida. Õnneks olid raja korraldajad-onud piisavalt kavalad ja monteerisid sõidukavva ka paar poole meetri sügavust veesilma, et osalised igatahes sealt läbi sumades-sõites oma jalad  puhtaks saaks pesta. Igati edumeelne mõte! Tagantjärgi oli kuulda, et veel hommikul oli neil plaanis suisa meetrisügavusi lompe rajaks ära kasutada. Ei tea. Jalapesu on veel normaalne, ent külm vann - brrrrr. Nagu hiljem selgus tekkis Tarmo Koppelil kusagil seal Rakrvere metsade-mägede vahel õigustatud probleem: "No kuulge, nii lähedalt mändidele ei tohi ju rada läbi viia, vähegi paksemad (ptüi, ma tahtsin öelda kaalukamad) sõitjad jäävad lihtsalt kahe puu vahele kinni" Õnneks siiski nii ei läinud, nojah eks külgedele kogunenud muda teeb ka natuke libedamaks.

 

Igatahes, ma võin mürki võtta, et kusagil veel pole rattasõidust nii suurt osa läbitud ratas käekõrval vantsides. Tõusul koperdab terve pataljoni jagu tüüpe ees - astu aga rahuga sadulast maha. Mäest üles saanuna on terve mets miskeid kuramuse juurikaid täis: pikad, suured, risti rajaga, ning libedad kui banaanikoored vesisel jääl ning oh õnnetust, rada on sellise mõnusa külgkaldega, et sellise juurika peale sattudes on ratas alt läinud kui keravälk - jälle astu rahuga sadulast maha ja vaikivas üksmeeles saatusekaaslastega vantsi aga edasi...  kuni tuleb mõni selline vahva järsk laskumine mis nagu kaugelt kuulutaks: "sõidad alla ja LIBISED" ja jälle kargab terve see rahvas sadulast maha ning vaatab kuidas jalgsi sealt ühes tükis alla saab... 

 

Siis veel tuleb mainida kui kasulik on, kui maratonirada 2 ringist koosneb. Millalgi, sõidu esimeses pooles, oma joogitopsi poole küünitades krabasid sõrmed tühja - ära oli kukkunud mu eluvesi. Mure suur, joogita läheb ikka raskeks. Ent mingi hetk teisel ringil olles vaatan: "Ohoo tuttav pudel!" ja jook kui maast leitud!

No loomulikult, tipnes ka seekordne mudaravi üksteise tagarääkimisega (Noomitus sulle Margot!) kohalikus kõrtsis, aga selle lähemast kirjeldusest ma kaasmagistrande parem siiski säästan.  

 

Aga mis seal salata, oli sõit mis jääb kauaks meelde. Kes kohal käisid, need teavad.......

 

Tauno Vare