Lehmakari ja Tartu raad - Tartu Rattamaraton

REPORTAAŽ  15.09.2002

Kui keegi veel ei tea, siis 5. “Tartu Rattamaraton sai rõõmustada taas ühe rekordiga: 63 ja 31 kilomeetri pikkusele maastikumatkale registreerus 3740 rattahuvilist (63 km - 2728 ning 31 km - 1012).

Õnneliku lõpuni jõudis pikalt maalt 2508 ja lühikeselt distantsilt 936 ehk kokku 3444 ratturit, seega 410 sõitjat rohkem kui mullu.

Rattamaratoni võitis meestest Sigvard Kukk ja naistest Grete Pedmanson.

Kiirabisõitu haiglasse vajas vaid kolm ratturit: kaks sõitjat murdsid kukkudes rangluu, üks viidi haiglasse huulehaava õmblema.

Kohapeal anti abi umbes 60 ratturile, kellel tuli haavu puhastada, jalakrampidega võidelda või põrutada saanud kohale külma peale panna.”

Ja “nagu tavaliselt“ leiavad majandusmagistrandid ennast imeväel ka sellest rahvamassist üles… Nii asusidki Tauno ja Tarmo stardis kõrvuti teele, Henri sindrinahk oli end ühe stardigrupi jagu ette munsterdanud.

Jaa siis 11.00 paiku läkski Tartu rattahümni saatel see üle 2500 tuhandeline loomakari liikvele. Siin kohal vabandab autor oma sõnavara, aga lõpust startijaid e pühapäevasõitjaid autori suu teistmoodi kutsuda ei luba. Küll trügitakse, tõstetakse rattaid ümber, siiberdatakse ja tehakse muid mõttetuid trikke, et saada neli kohta ettepoole. Esimeste küngaste juures hüpatakse jalad harkis rattaseljast maha ja rühitakse jala üles. (Küngas = 100 m kohta tõusu 15 m).

Kuid ega siin kirjutaja ise ka parem ole, kaks kilomeetrit peale starti, järgmist ummikut nähes ehk mõlemal pool teed olid põõsad, otsustas järgida teiste sõitjate eeskuju ning sõita ümber põõsaste ringi. Kuid see osutus saatuslikuks, ilus sile heinamaa reetis sõitjaid salakavalate aukude ning vagudega. Jaa-aahh… Tarmo võitlusvaim langes märgatavalt ribisid kinni hoides ja ratta juhtrauda sirgeks väänates.

Edaspidi läks juba Tarmo tee juba “rahulikult“ tasa ja targu, ainukese eesmärgina finišisse jõuda ja järgmisel aastal ehk ühe-paar stardigruppi ettepoole liikuda. Eelnev roosa unistus esimese 1000 sekka jõuda purunes hoobilt, teine punane unistus sõita alla 3 tunni jäi ka kätte võitmatuks. Kogemus vähemalt jäi, et järgmine aasta nii utoopilisi plaane ei sea ja proovib vaid veerand tunni jagu oma 2002.a tulemust parandada.

Kuna allkirjutaja oli magistritest viimane lõpetaja, sai siiski finišis hetkeks kohtutuda ka ülejäänud magistritega Kadi ja Henriga.

Ah-jaa miks pealkirjas on Tartu Raad: Raad e kohtumõistja kes õiglaselt valitseb ja juhendab rajal liikujaid… tegi allkirjutajale “meeldiva“ üllatuse. Seal kus võistlejad (63km) ja rahvasõitjad (31km) kokku lasti, seisis mees punase lipuga võistlejate tee peal risti ees… “laseme need ilma koha arvestuseta sõitjad läbi… siis võistleme aja ja koha peale edasi“ Selle peale jäi kõike näinud autoril ikka pikaks ajaks karp lahti. Ja nagu selle peale ütleks Henri “tam-tam-taram-tam-tam-taram-tam-tam-tam on ikka saapad küll“

Tarmo Nurmela