Ka lihtne pühapäevasõit võib "tappa" – Lahemaa Rattasõit

REPORTAAŽ 20.08.2002

Imelikul kombel ei pea Magistrandid ENSV Ülemnõukogu saavutusi mitte millekski, vaid peavad ikka ise ka tõestama kui kõvad Nemad on. Saigi siis otsustatud, et Vabariigi Taasiseseisvuspäeva tähistamise asemel, näitavad FCMM Rattasalgu liikmed enda suurepäraseid võimeid Lahemaa Rattasõidul.

Teisipäeval 20. augustil 2002.a kella 9:00-ks !! kogunesidki Kolgakülla – René Arvola, Signe Keernik, Tarmo Nurmela, Tauno Vare, Tarmo Koppel, Anneli Terep koos Mr X-ga, Marina Kesselman, Kristo Klesment (külalisvõistleja IT), Helen Neeve koos Ms Y-ga ning Janne Mikiver.

Kuna osad klubi liikmed endist veel võistlusvormi ei tunnetanud, asuti võistlejate rivi lõppu. Kella 10.00 paiku kostis kellegi armetu käsk START, mille peale hakkas võistlejaterivi liikuma. Magistrandid sellega ei leppinud, röögatasid siis ise PAUK ja hakkasid liikuma. Esimesed paar kilomeetrid võeti rahulikult, sõideti u 15 km/h. Peale paari-kolme kilomeetrit sai selgeks, et Rattasalgu Eliidi vorm on liiga kõva ning Anneli, Mr X, Tarmo N, Helen ja Ms Y otsustasid eest ära rebida (kiirusega 25-30 km/h). Peale 10 km leidsid Anneli, Mr X ja Tarmo N juba ennast kolmekesi. Nii sõideti üle kivide ja kändude kuni 20 km päästva asfaldini. Kus siis alles hakkas uhamine: Tarmo N-i kiirus tõusis kohati 42 km/h. Veel 8 km vedas Tarmo N kaaslasi enda järgi, siin kohal allakirjutaja teeb paar nuuksatust – selle kihutamisega kaotas ta oma jõuvarud. Aga, aga see kihutamine tasus ennast ära, Leesi toidu ja joogipunktis saadi kätte jooksikud Tarmo K ja Tauno. Peale paari liitri kosutavat märjukese nautimise algas edasine rühkimine Juminda ps tippu. Poolsaare tipus oli kosta Leesi kirikukella lööke, mida lõi kunagine jalgratta meistersportlane Karli Lambot ja mis kutsus kõikki rattasõidust osavõtjaid hingeliselt kaasa.

Saanud ka hingelist tuge sõit jätkus mööda metsi ja mereäärt pidi. Eliidi-eliidile tundus ka see kiirus liiga aeglane või oli see juba väsimus, kuid peale 40 km otsustasid Anneli, Mr X, Tauno ja Tarmo N veel spurtida. Tarmo N-il käis see siiski üle jõu ja peale paari kilomeetrit „liitus“ ta Tarmo K-ga. Nii sõideti kuni 50 km-ni mil duoga „liitus“ Tauno. 65-ndal kilomeetril asunud Viinistu toidu ja joogipunktis trio enam jooksikuid (Annelid & Co) ei kohanud, mis läinud – see läinud. Siin kohal peab ütlema, et enne ja peale seda joogipunkti olid kogu rattasõidu kõige hullemad ja vastikumad lõigud… treppi sõidetud kruus.

Olles ära kuulanud kaasrattasalklaste sõnavõtud endi eelnevatest vägitegudest ja juba saavutatud tulemustest ning käimasolevast eneseületamisest, otsustas Tarmo N veel oma viimased jõuvarusid käiku lasta, mitte ära oodata teiste rattasalgu liikmete söögi pausi ning teha eraldistardi. Peale 70 km-it oli hetkeks ka hea, sile, mõnusalt korralik päästev asfalt, aga et mitte liiga palju mõnuleda lasta oli tuul siiski vastu keeratud (kiirus 20 km/h, võrdle eelpool mainitud 40-ga). Ja lõpuks silt [Otse koju – 6 km] mitte enam 120 km ringi viimased 40 km. See oli juu pääsemine ! Ja vaevaliselt-vaevaliselt sõita viimased kilomeetrid.

Ja oligi lõpuks päästev finišisirge. Kuid kahjuks ei olnud Tarmo N esimene lõpetaja, finišis olid juba Signe, René, Janne, Anneli ja Mr X. Veidi aja pärast saabusid ka Tauno ja Tarmo K.

Nüüd pistsid naised sauna poole punuma, et esinduslikumat väljanägemist saada. Peale tunnist taastumist otsustasid enamus ellujäänutest suunduda Käsmu randa piknikule, aga see juba teine lugu.

Tarmo Nurmela