Milliseks võib kujuneda puhkus, kui sattuda valel ajal valesse kohta - Rakke II rattamaraton

REPORTAAŽ  4.08.2002

Millegipärast kuhjusid Rakkesse pühapäevaks 04.08.2002 kuus FCMM klubilist - Marit Kasesalu, Kadi Oorn, Tarmo Koppel, Tauno Vare, Tarmo Nurmela ja keegi Henri Toompere. Oma suureks imestuseks leidsid need tegelased eest suured raffamassid ja rattamaratoni toimumise. Veelgi suurem üllatus oli see, kui endid ka maratoni stardist avastati. Senini ei ole tuvastatud, kuidas selline asi juhtuda sai. Kõige suuremat peavalu valmistas muidugi see, et kuhu panna suvitamiseks kaasavõetud külmad joogid ja maitsvad söögid. Tauno otsustas need stardikoridori kõrvale mätta alla peita. Normaalne mõte!

Mõni klubiline ei osanud raja märgistust lugeda ja seetõttu tuli läbida ~30 km asemel 49 km, kavalamad suutsid õigest kohast kurvi sooritada ja pääsesid tänu oma tähelepanelikkusele kergemalt. Finiš oskuslikult läbitud, ei suutnud enam keegi meenutada, milline see õige mätas on. Seda enam, et üks priske poiss käis ümber Tauno, itsitas ja näitas näpuga, ise kogu aeg midagi mugides ja põuest peale rüübates. FCMM’l tekkis vaikselt tõsine kahtlus, et joogipeidik oli avastatud, aga selleks ajaks oli priske poiss mugimise lõpetanud ja näitas oma pundunud kõhtu päikesele (ega tal väga hea enam olla ei olnud ka ja Tauno peale ta näpuga enam näidata ei jõudnud), nii et ilma asitõenditeta ei saanud midagi suuremat ette võtta.

Nähes, et omad söögid-joogid lootusetult kadunud-hävinenud, tormas kodanik Nurmela nälja tõttu tekkinud hullusehoos supiköögi poole. Alguses tundus, et ta tahab millegipärast kokkasid rünnata, aga keegi suutis talle imepärase liigutusega mingi kausi kätte surada, mille peale Nurmela hetkeliselt rahunes. Ega ta kellegagi midagi ei rääkinudki, ennem, kui hernesupi taoline leotis söödud oli. Siis tundsid kõik temas ära jälle kaasmagistrandi.

Kuna ka kümme minutit peale supi söömist oli Nurmela’l veel eluvaim sees, otsustasid ka teised neid pudedaks keedetud ekslevaid-ujuvaid herneid proovida. NORMAALNE!

Supi manustamise käigus tahtis nii mõnigi oma maratoni muljeid rääkida, aga kuna luristamine oli üle keskmise, siis midagi erilist kuulda ei olnud. Mõningad katked kostsid, näiteks, osa rada oli täiesti nagu õmblusmasinal istumine, Emumäe tipus (peale tõus, mida maratoni võitjagi ratas seljas läbis) oli silt “Emumägi – jäi meelde?”. Üldiselt oli rääkida päris raske, sest kõike tolmu ei oldud jõutud veel kopsudest välja köhida.

Peale sööki märkasid teised klubilised, et Henri on kõige porisem, õigemini teised ei olnudki porised. Henri arvas, et see on ju loomulik ka, sest tema on ju kõige vanem.

Veel hiljem selgus tõsiasi, et Kadi oli omas võistlusklassis ennast kolmandale kohale sõitnud. Sae pekki, tõsine tegija. Aga auhinda talle ei antud ja pjedestaalile ei kutsutud, sest selleks ajaks oli keegi juba pjedestaali jõudnud ära varastada.

Henri Toompere