Videod   |   Eelinfod

Klubi MM VI Suvemängud

“Hirm kahvanägudele! Punanahad möllavad Pärnumaa metsades!”

REPORTAAŽ 25-27.08.2006

Tutvumismängu käigus tuli Ilja Hlebovi jaoks päevavalgusele väga üllatavaid iseloomustusi üritusele kogunenud rahva kohta, mis pani uue aupakliku pilguga vaatama mind ümbritsevaid pealtnäha täiesti tavalisi inimesi. Kristin Karu meenutab tutvustamise kohta järgmist: Kui üksikud erandid välja arvata, siis ei tundnud ma MM klubi seltskonnast just paljusid. Kuid kuulnud olin ma nii mõndagi... Uudishimu oma silmaga näha oli kindlasti üks põhjuseid, mis mind kohale tulema innustas. Ning kuna juuli lõpus olin jah sõna ka korraldamisel abistamise osas andnud, siis ei saanud tulemises kahtlust enam tekkida. Esimese õhtu ankeeditäitmine oli hea mõte, mis mõnusalt välja mängitud! Mulle kui uuele inimesele andis see võimaluse tasahilju kõrvalt jälgida, kes mis mees on ja kes kelle oma naljadega üle trumpab. Siinkohal jätan oma lemmiknaljanina esialgu siiski enda teada;)

Indiaanlased on head looduse tundjad ning selle tõenduseks usutleti eri suguharude teadmisi loodusest ja loomadest. Asteegid ja Siuud olid teadlikud, et rähn toksib 20 lööki sekundis, et tavaliselt on seal 44 hammast ning kasside kehatemperatuur on 38,6 kraadi ning seitsme tabamusega kümnest olid nad parimad loodusetundjad. Seevastu ei suutnud ükski suguharu põhjendada, miks öökullid ei tekita lennates heli, jäägu see edaspidiseks vaatluseks metsas kõndides.

Suure teadmiste proovi järel püüti hõime rahustada rahupiibu suitsetamisega.  Vaid Rando Rannus suutis panna põlema rahupiibu, mis ringles hõimlaste käes.

Õhtu arenedes süütati lõke ning hõimuvanema Jüri Kriisemanni kitarri saatel kostusid laulud lõkke ümber mitmeid tunde. Indiaanitantsu õnnestus proovida nii lõkke ümber kui ka eluruumides. Kangematel hõimlastel kestis tants kuni koiduni. Hommikuste päiksekiirte eest poeti uinuma alles kella kuue ajal. Uinuma saadeti muidugi vaid indiaanimehed, kuna naised suundusid metsa korilusele, et hommikuks oleks varutud kõik putked, seened ja muu söögikraam.

Indiaanlased ärkasid pealiku sõjakisa peale, kuid selleks hetkeks, mil hõimud olid rivistunud, olid vaenlased juba eemale peletatud ning einestamine võis alata rahus. Hommikueine oli kosutav kõigile ning soojad hommikujoogid Bossalt turgutasid üles ka veidi kangeks jäänud suguharu liikmed. Kui mina (Tarmo Nurmela), vana ja väeti pääliku-hakatis suguharude võistuvõtmise laagrisse jõudsin, oli esimene võistumaraton juba peetud. Nõrgemad hõimud olid ka juba kaotusi kandnud. Inkad olid raske südamega kaotanud oma vana pealiku (Tõnu Toomparki), kes oli turgutamiseks paljunemislaagrisse viidud. Ega's siis Inkad kahvanäod ole ja nii saigi kiiremas korras värskelt saabunud lisajõudude varamust valitud uus päälik - Mina, Lõhkine Gummm. Egas midagi, uue päälikuga jätkasid Inkad siis võiduka lõpuni.

Keskpäevaks kogunesid suguharud laagriplatsile pealiku kõnet kuulama. Indiaanipealik Tarmo Koppel hurjutas hõimlasi olema aktiivsed ja kaitsma oma territooriumi ning hõimu liikmeid. Samas mainis pealik, et “vanad peerud” võtavad rõõmuga vastu uusi hõimlasi MM Klubisse. Pealiku kõne lõpus toimusid nii pealiku kui ka päikese kummardamise rituaalid. Esimese suguharu sõjatants oli suhteliselt arakene, kui mitte öelda läbi kukkunud. Inkade uus pealik Tarmo Nurmela julgeb siiski arvata, et Inkade alustatud Päikeseratta-ümmardamis-tants tõi ka päikse terveks päevaks välja. Antonio Villacise jaoks olid esitatud tantsud inspireeriv tegevus, mille teostamiseks oli Päike andnud energiat tantsijaile. Selle tantsu inspiratsioon oli tunda veel hilja öösel. Päikesevalguse tugevnedes esitasid teised suguharud juba paremini ettevalmistatud tantsunumbreid. Vastu võeti otsus, et vaid sitkeimad punanahad saavad õhtul lõkke ääres hõimlasi tantsitada ning seejärel mindigi jõudu katsuma.

Sitkeimad punanahad selgitati välja nii triatloni kui ka indiaanitriatloni käigus. Triatloni rajale leidus vaid kolm julget hõimlast (Danel Taur, Tauno Vare ja Toomas Teesaar), kuid see-eest vägevat. Sitkeima punanaha tiitli eest olid valmis võitlema ka õrnema soo esindajad (Elen Mitt, Kristin Karu ja Krista Tarum). Kõik distantsid (ujumine-ratas-jooks) läbiti indiaanlasele kohaselt väledalt ning märkamatult.

Meeste triatloni võitja Tauno Vare kommentaar: Triatlon algas nagu ikka minu “lemmikala” ujumisega. Kohe alguses jäin ma Toomasest ja Danelist maha, mis teha rinnuliujumisega ikka kahjuks krooli vastu ei saa. Aga ega midagi, ruttu veest välja ja teistele järele. Õnneks polnud vahe lootusetult pikaks veninud ja nägin Toomast eespool minemas. Kuid pingutasin ma mis ma pingutasin, Toomasega vahet ei vähendanud pigem see hoopis kasvas ja Toomas jõudis järele veel kellelegi valge särgiga tegelasele, kes hiljem osutus Daneliks. Ühesõnaga seis polnud just hiilgav. Aga õnneks jooksurajal hakkas ühtteist huvitavat juhtuma. Kuna ma enne starti olin eeldanud, et ma ei pea esimesena jooksurajale minema, siis ma polnud pühendanud just eriti palju aega raja tundma õppimisele, lootuses et esimeste järgi joostes leiab õige raja ikka üles. Aga see pilt: Danel ja Toomas kruusateel veidi nõutute nägudega ringi vahtides ei tõotanud just head. Siiski mingi idee peale nad tulid ja tormasid teelt ära kusagile karjamaale, lõpuks peale ühe aia ületamist sain nad kätte, juba üsna lootusetute nägudega võsas ringi vahtimas. Ega muud ei jäänudki üle kui veidi tagasi tulla ja nähes ühest kohas puhkekeskuse maja paistmas, läbi kõrge rohu selle poole marssida. Siis polnudki enam idagi pikalt mõelda, jalad kõhu alt välja lõpu poole! Kusagil poole maa peal kiikasin veel korra tagasi ja nägin Danelit noore pullina mulle järgi kihutamas, mis oli suhteliselt paha vaatepilt arvestades seda et jalkamängudes on tema tempo pidamine alati üsna lootusetu üritus olnud. Aga seekord siiski kuidagi õnnestus!

Hiljem oli muidugi sellega veel segadust, sest keegi meist ju nõutud rada ei läbinud. Võibolla võistluse korrektsuse huvides oleks olnud õigem kui me oleks siiski veel seal aia sees kolm ringi õigel rajal ka veel teinud (kasvõi tagantjärgi) aga läks nii nagu läks. Suht keeruline oleks ka olnud taastada seda järjestust ja ajavahesid kuidas me sealt võsast välja jõudsime.

Naiste võitmatu favoriidi Kristin Karu tunded peale triatloni: Triatlon oli üks kanget tahtmist täis inimeste proovilepanek. Kahjuks (esikolmiku õnneks) kuidagi vähevõitu oli neid julgeid... Samas ega kaasaelaminegi kerge ei ole, eriti kui kuum päike lagipähe paistab ja pidevalt tuleb "tüütuid herliasi" kesvamärjukese juurest eemale peletada. Aga mis mina sellest ka tean... enamus energiast kulus ikka kahe kange konkurendi eest ära väntamisele.

Ilja Hlebov peab tunnistama, et nägi esmakordselt võistlusi, kus kõik võistlejad osutusid siiski medalikoha vääriliseksJ

Uue alana üllatati indiaanitriatloniga, kus toimus tihe rebimine nii ujumises, jooksmises kui ka roomamises. Indiaanitriatlonil olid esindatud neli meessoo esindajat (Erti Luik, Ivo Kuusalu, Rando Rannus ja Rain Urbsalu) kui ka kaks väga sitket naissoo esindajat (Maret Klaas ja Monika Poomann). Sitkeimate väljaselgitamisel olid suurimate osalejate arvuga hõimud Inkad ja Siuud, kuid sitkeimad punanahad olid Maiade suguharus, mille liikmed võitsid konkurentsitult kõiki jõukatsumisi. Apatchide suguharu jäi sitkeima punanaha valimisel esindamata, kuna nende kangemad pojad ja tütred olid ilmselt juba sõjaretkele läinud või polnud eilselt sõjaretkelt veel naasnud.

Suguharude lepituskohaks oli ühine katel, millest ammutati lõunasööki, et seejärel suunduda vallutama lähedasi metsi ja maid. Suguharude vallutusretkele anti sõjasaagi jäädvustamiseks kaasa fotoaparaadid, et vallutusretkede tulemusi hiljem ühiselt nautida. Fotojaht kujunes tõeliseks suguharude retkeks, mille käigus kaaperdati paati, aeti taga Kauni Õie bikiinide varast, jahiti põtru kõrkjates, püüti aimata, mida tähendab linnaromantika ning imetleti näkke kivil. Paavo Ala etteasted fotojahil jäid meelde kõigile Klubilistele ning nagu mõned tunnistanud on, ei pääse neist piltidest ka unenägudes. Kaugeimaks tipuks osutus Liu säär, kus tippu ronides oli vaja läbida veetakistusi. Siuu pealiku (Tarmo Koppeli) mõtted fotojahilt: Meeskondade objektiivi sattus, õigem on öelda lavastati nii mõningaidki naljakaid situatsioone, aga ka labaseid vaimuvälgatusi. Näha oli, et külaelanikud olid selliste linnavurlede jämmimisega harjunud ning ei lasknud ennast sellest häirida.

Laagriplatsile tagasi saabudes õpetati indiaanlastele golfimängu ning tennist. Parima õppimisvõimega suguharu oli Apatchid, kes omandasid oskused kiiresti ja võitsid mõlemal alal esikoha. Mõnevõrra tuttavamad olid indiaanlastele täpsusvise ning veepommi loopimine. Võidukad olid siingi Apatchid eesotsas pealik Erki Aameriga. Inkade pealik Tarmo Nurmela võib uhkusega öelda, et Inkadele meeldis igasugu mänge mängida, ja tantsida kaa... Eriti meeldis Inkadele pulgaga palli veeretamine, see oli ka ainuke mäng, milles Inkad viimaseks ei jäänud.

Sotsialiseerumisele aitas kaasa indiaanisaun, kuhu mahutati korraga mitu suguharu. Hindamise vääriliseks osutusid ka vettehüpped saunast tiiki, kus võis näha liuglemas nii mees- kui naissoost hõimlasi, keda eristasid vetevoos vaid erinevad suled.

Õhtu hakul kogunesid kõik hõimud vallutusretke muljeid vahetama. Selgus, et kõikidel suguharudel õnnestus läbida etteantud vaatluspunktid ning jäädvustada nii loodust, kahvanägusid kui oma hõimu liikmeid. Kõikidel suguharudel õnnestus saada võrdselt ovatsioone avastatud loodus- ja suguharupiltide esitlemisel.

Kotkasulgedega pärjati sitkeimad punanahad ning parim suguharu, milleks osutusid Apatchid. Peale võidukat sõjatantsu lubati tantsuplatsile ka teiste suguharude esindajad ning tantsimine kestis varaste hommikutundideni, mil Väle Päikesekiir tuvastas viimased vaprad võitlejad: Erki Mehevits, Tauno Vare, Edvard Rootamm, Indrek Pällo ja üks saladuslik indiaanlane veel.

Hommikuse söögi valmistasid eelmisel õhtul suguharude kokkutulekule pantvangi võetud kahvanäod ning võidukad hõimud nautisid hommikusi ande.

Seikluse kihelus kehas asusid punanahad teele mere poole, et vallutada Manila saareke. Sadamas õnnestus skalpeerida paadi kapten ning hõivata paat, et suunduda Manilale. Saabunud saarele, jaotusid erinevate hõimude esindajad luureretkele ning retke käigus õnnestus hõivata konnatiik jutt-selg kärnkonnadega, vana kaev ning hulgaliselt kivisid hõimu kindluse ehitamiseks. Kuna kohalikud kahvanäod alistusid indiaanlaste pealetungile liiga kergelt, ei pakkunud edasine võitlus enam huvi ning hõimud suundusid tagasi mandrile, kus haarati ratsud ning kihutati oma laagritesse mandri erinevais paigus.

Monika Poomanni kommentaarid: Mis ma siis oskan öelda...järjekordne super üritus nagu MM suvepäevad ikka :) kuigi osalejaid polnud palju, olid põhiaktivistid enamuses koos. Tähtis pole ju seltskonna kvantiteet, vaid kvaliteet :) Ilmaga järjekordselt vedas...ahjaa, see oli ju tellitud. Koht oli ka super, rahvas oli ikka ühes kohas koos, ei toimunud laliali valgumist. Tegevust oli piisavalt, õnneks mitte liiga palju...õhtujuht oli ka asjalik...oskas rahvast kaasa haarata, tegi nalja, tinistas kitarri, laulis ja oli üldse muhe mees - täitsa nagu üks meie seast :)

Hea mõte oli ka indiaani triatlon konkureerimaks tavatriatlonile. Päris koomiline võis pealtvaatajatel olla viimast indiaanitriatloni osa vaadata...meil küll eriti naljakas ei olnud, sest see osutus märksa raskemaks, kui tundus...nii et ma arvan, et me oleks pidanud rohkem punkte saama nii suurema pingutuse kui ka kena vaatepildi eest :)

Võttes kokku ürituse, märgib Ilja: Alles järgmisel hommikul olles välja maganud ning puhanud, sain mõelda järele kahe möödunud päeva sündmustele ning pean tõdema, et OLI VAHVA ÜRITUS.

Siuu pealiku Tarmo Koppeli nägemus suvemängudest: Suvemängud kuuluvad ühtede edukamate hulka klubi MM ajaloos. Seda nii emotsionaalse, sotsiaalse kui tegevusliku külje pealt. Ajakavas leidsid tutvustamist uued ideed, millest üheks meeleolukamaks kujunes kolm tundi väldanud Fotojaht.

Kristin Karu võtab ürituse kokku järgnevalt: Ühesõnaga toredalt mõnus suveüritus oli. Inimesed, ilm, söök, jook ja muusika - kõik oli tipp-topp! Tore, et seekordne lõke vaid väikse vaikselt praksuva halgudehunnikuga piirdus ja MM klubile kurikuulsust ei lisanud. Jään teie (st meie) järgmist üritust ootama:)

Klubi MajandusMagister VI Suvemängudel osales kokku üle viiekümne majandusmagistrandi ja –magistri ning külalise. Indiaanihõimude mängud, võistlused ja muud toredad üritused viis läbi Jüri Kriisemann.

Suurimad tänud suvemängude korraldustiimile, kuhu kuulusid peakorraldaja parem käsi Elen Mitt (fotojaht, Manila külastamine), toitlustusjuht Kristin Karu, toitlustuse abijõud ning spordivõistluste ajavõtja Signe Uustal, tantsumuusika Edvard Rootamm, sponsorpartnerite vahendajad Daire Heinla ja Anne-Mai Kaarma, IT spetsialist Guido Grünberg, infovahendaja Tarmo Koppel, administratiivjuht Maret Klaas, abilised Monika Poomann, Ivo Kuusalu, Oliver Sassi ja Ilja Hlebov.

Suurimad tänud suvemängude sponsoritele – Balbiino (pelmeenid, juurviljasegud, kohukesed), Born (spordivõistluste auhinnad), Bossa (kuumad joogid), Fazer (kommid, šokolaadid), Grossi Toidukaubad (põrsas, tort), Leibur (leiva- ja saiatooted), Paljassaare Kalatööstus (kalapulgad), Saku (karastavad joogid ja auhinnad), Tallinna Piimatööstus (piimatooted, saiakate) ning TTÜ ja TTÜ Majandusteaduskond.

Suurimad tänud kõigile osalejatele – just teie tegite nendest suvepäevadest meeldejääva suvelõpu ürituse!

Krista Tarum

TTÜ MM Klubi VI Suvemängude peakorraldaja

Triatloni protokoll 

Ujumine 60m, Ratas 6 km, Jooks 1,6 km 

Mehed 

Naised 

Indiaanitriatloni protokoll

Ujumine 60m, Jooks 1,6 km, Roomamine 100m 

Mehed

 Naised 

       © Majandusmagister  |  Kontakt  |  Sisukaart  |  in English